PCOS ehk polütsüstilise munasarjade sündroom

Polütsüstiliste munasarjade sündroom ehk PCOS ei ole spetsiifiline endokriinne haigus, vaid sündroom. Seda iseloomustab paljude väikeste tsüstide kogunemine munasarjadesse folliikulite arengu peatumise tõttu. Folliikul on munasarjas paiknev vedelikuga täidetud põieke, mis kaitseb ja toidab küpsevat munarakku ning ovulatsiooni ajal vabastab selle. Munasarja tsüstid on enamasti vedelikku sisaldavad moodustised munasarjades. Follikulaarsed munasarjatsüstid tekivad siis, kui küpsenud folliikel mingil põhjusel ei lõhke ja munarakk ei vabane. Tavaliselt kaovad follikulaarsed tsüstid iseenesest paari kuu jooksul. 

1935.a kirjeldasid Stein ja Leventhal esmakordselt sündroomi rasket vormi. Sellest tulenevalt nimetatakse polütsüstilisi munasarju ka Stein – Leventhali tõveks. Polütsüstiliste munasarjade sündroomi põhjuseks on häire ovulatsioonitsüklit reguleerivate hormoonide luteiniseeriva hormooni (LH) ja folliikulit stimuleeriva hormooni (FSH) eritumises. Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) tekib enamasti juba teismeeas ning selle tekkemehhanism on siiani teadmata. PCOS esineb 5-12% naistel. 

Mis toimub organismis?

Reeglina iseloomustab haigust kõrgenenud meessuguhormoonide tase organismis, mis on tingitud hormoonide regulatsiooni häirest. Seetõttu toodavad munasarjad liigses koguses meessuguhormoone (androsteendioon ja testosteroon) ning munaraku alged ehk folliikulid ei saa areneda ja küpseda. Munasarjad on mõõtmetelt suurenenud ja paksu kapsli all asetsevad mitmed väikesed folliikulid. Kuna folliikulid ei küpse lõpuni, ei saa tekkida ka ovulatsiooni ning ei moodustu kollaskeha, mis toodab progesterooni. Seega on naised, kellel on diagnoositud PCOS, sageli viljatud ning suunatakse lapse soovi korral viljatusravi kliinikusse. 

Oluline on korrektne diagnoos

Diagnoos püstitatakse günekoloogi ehk naistearsti visiidil peamiselt anamneesi kogumise ja objektiivse leiu alusel ultraheli aparaadiga. Tehakse ka vereanalüüs, et selgitada välja kõrvalekalded hormoonide sisalduses. Kui naisel on ultrahelis polütsüstilised munasarjad, kuid puuduvad muud diagnoosikriteeriumid (hüperandrigenism, menstruaalne düsfunktsioon), siis ei ole tegemist PCOS-iga. 

Oluline on korrektne diagnoos, kuna nendel naistel on kõrgenenud risk muudele haigustele nagu: 

• Infertiisus; 
• düsfunktsionaalne verejooks; 
• endomeetriumi vähk; 
• rasvumine; 
• 2. tüüpi diabeet; 
• düslipideemia; 
• hüpertensioon; 
• kardiovaskulaarne haigus.

Kliiniline pilt

• Androgeenide ehk meessuguhormoonide kõrge tase, mis omakorda soodustavad aknet, hirsutismi ehk liigset karvakasvu, androgeenset alopeetsiat ehk kiilaspäisust. 
• Menstruaaltsüklihäired (oligomenorröa ehk pikenenud menstruatsioonitsükkel, amenorröa ehk menstruatsiooni puudumine).
• Polütsüstilised munasarjad:12 või enam folliiklit diameetriga 2-9 cm.
• Insuliinresistentsus ja glükoosi ainevahetuse häired.
• Düslipideemia, sageli seotud insuliinresistentsusega. 
• Võib esineda ülekaalulisust või rasvumist. 
• Infertiilsus – olukord, kus vähemalt 1.-2.aastat kestnud regulaarse suguelu järel ei ole tekkinud rasedust.
• Kardiovaskulaarsed haigused.
• Kõrgenenud risk haigestuda endomeetriumi vähki. Ravimata ülemäärane emaka limaskesta vohamine võib üksikjuhtudel soodustada emakavähi teket.

Sümptomid ja nende leevendamine

Kuna PCOS-i korral toodab organism tavapärasest rohkem meessuguhormoone, on paljud haigusele omased sümptomid tingitud just sellest kõrvalekaldest. Lisaks menstruaaltsükli häiretele ja viljatusele esineb selle diagnoosiga naistel sageli näiteks hirsutismi ehk liigset karvakasvu näol ja kehal, aknet, juuste väljalangemist ja ülekaalulisust. Harvadeks sümptomiteks pole ka madalam hääl ja pidev väsimus. Ülemäärane kehakaal kurnab süsivesikute ainevahetust, kõhunääre toodab rohkem insuliini. Insuliini tase võib olla ka normaalne, kuid rakkude tundlikkus insuliinile on vähenenud. Insuliini ainevahetus on suguhormoonide ainevahetusega tihedasti seotud. Paljudel PCOS-i diagnoosiga naistel insuliiniresistentsus, mis tähendab, et organism ei pruugi insuliini tavapäraste funktsioonidega hakkama saada. See omakorda võib põhjustada teist tüüpi diabeeti, millesse haigestumiseks PCOS-i põdevatel naistel on suurem risk. Sageli kaasneb kardiovaskulaarse haiguse risk, suhkruainevahetuse häired, rasvumine, düslipideemia, rasvmaks. 

Kõik eelmainitud sümptomid tekitavad paljudes naistes mõistagi rahulolematust oma kehaga, mitterasestumisest tulenevat stressi või isegi depressiooni. Neid sümptomeid on võimalik ravida või leevendada. Abi on ka kaalulangetusest, mis omakorda võib vähendada insuliinresistentsust. Seega on kaalulangetus ja tervislike eluviiside jälgimine väga olulisel kohal.

Ravivõimalused

Ravi eesmärk on vähendada meessuguhormoonide taset organismis, takistada munasarjade jätkuvat muutumist ja taastada normaalsed ovulatoorsed menstruatsioonitsüklid. Kehakaalu langetamine ülemäärase kaalu puhul on soodne süsivesikute ainevahetusele ja võimaldab normaalsete tsüklite taastumise. Kui ei esine kohest rasestumissoovi, kasutatakse ravis kombineeritud rasestumisvastaseid tablette, milles sisaldub antiandrogeense (meessuguhormoonide vastase) toimega kollaskeha hormoon. Ravi peab kestma vähemalt 6-12 kuud. Ravi efekti jälgimiseks korratakse tavaliselt ultraheli uuringut, kus võib näha munasarjade polütsüstilisuse vähenemist või kadumist. Antiandrogeense toimega pillidel on positiivne mõju ka aknele, naha rasususele, hirsutismile ja juuste väljalangemisele. Hirsutismi raviks võidakse kasutada ka teisi antiandrogeenseid ravimeid.

Kaalulangetus ja tervislikud eluviisid mõjutavad ka PCOS-i kõige enam muret tekitavamat sümptomit ehk viljatust. Kui elustiilimuutused soovitud tulemust ei too, võib viljatusraviarst määrata ravimid, millega indutseeritakse ovulatsiooni. Selleks on olemas mitu preparaati. Näiteks metformin, mis parandab insuliintundlikkust, vähendab insuliini sekretsiooni ja meessuguhormoonide liigsust organismis, mis on seotud folliikuli kasvu pidurdumisega. Rasestumise soovil püütakse ovulatsioon hormoonraviga esile kutsuda ning naine rasestub tavalisel moel. Teatud juhtudel soovitatakse laparaskoopilist “drillingut” ehk spetsiaalset minasarjade operatsiooni. Probleemiks võivad aga kujuneda raseduse katkemised, seega naine vajab raseduse ajal naistearsti sagedast jälgimist.

Kasutatud kirjandus:

https://www.inimene.ee/haigused-ja-seisundid/list/haigused-ja-seisundid/polutsustilised-munasarjad/

https://tervise.geenius.ee/blogi/abiks-pere-loomisel/polutsustilised-munasarjad-pohjustavad-viljatust-kas-see-tahendab-et-paaseteed-polegi/

https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/11._Polutsustiliste_munasarjade_sundroom_-_Mari_Verrev.pdf

https://www.infomaterjalid.ee/content/dam/web/healthcare/biopharma/estonia/pdfs/Polytsystiline_EST%20FINAL_corrected.pdf

https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/munasarja-tsustid/

Toimetaja: Sedapsi.ee